aa
See on su janu -- olla tühjaks joodud,
ja joobumine -- jälle januneda.
Sa vaheldud ja muutud ühtesoodu,
ja otsid, ilma et sa teaksid, keda.
(Artur Alliksaar)
See on su janu -- olla tühjaks joodud,
ja joobumine -- jälle januneda.
Sa vaheldud ja muutud ühtesoodu,
ja otsid, ilma et sa teaksid, keda.
(Artur Alliksaar)
kõik on koos sinus eneses
jääd seisatama ja mõtlema --
jääd samaks
ainult maailm võib mööda minna
Valu grammatika: süda-söe
ei kääna, ei pööra, vaid muljub
aeglaselt tuhaks, mis hõljub,
hõljub, haihtub ja kaob.
Ja enam ei ole vahet.
Tumm ajunatuke taob:
ma tahan tahta Su tahet.
(Doris Kareva)
Vikati paned
räästasse. Reha kuuri.
Heinad lakka.
Kuid rohi kasvab taas ja
ei mäleta midagi.
läksin täna klassiruumi, kus eelmisel aastal õppis klass, keda ma ka õpetasin. nad lõpetasid kevadel. nüüd õpib seal üks teine klass, kellele ma samuti tunde annan.
leidsin tahvlilt kirja:
1.sept
PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS
Erli!
endine 9a
juurde olid joonistatud lilled.
ma ikka aeg-ajalt joonistasin sünnipäevalastele lilli tahvlile. nüüd sain siis ise vastu. õigest päevast küll kõvasti hiljem, kuid ikkagi. superarmas!
kui seda teistele õpsidele rääkisin, ei teadnud keegi õieti, et kes täpselt või millal seal joonistamas käis. seda enam tore ju :) aitäh teile!!!
erlis on 224 elanikku
http://liguria.indettaglio.it/eng/comuni/sv/erli/erli.html
yeah.
"Kui kuuled valget last nutmas, siis võid kindel olla, et tal on kas kool maha põlenud või kliistripühad välja kuulutatud, või on õpetaja unustanud lastele kakskordkahest midagi õppida anda. Sellest ei maksa mitte rääkidagi, mis siis saab, kui algab suvevaheaeg. Siis on nutt ja halamine nii hirmus, et sure või ära, seda on lihtsalt võimatu pealt kuulata. Ükski silm ei jää kuivaks, kui koolivärav suveks kinni pannakse. Kõik lapsed laulavad koduteel kurbi murelaule ja lausa luksuvad nutust, kui mõtlevad sellele, et läheb mitu kuud, enne kui neil jälle kakskordkahte üles antakse. Jaa, see on niisugune viletsus, et ei saa võrrelda ühegi asjaga," lausus Pipi ning ohkas raskelt.
"Äh," tegid Tommy ja Annika.
"See oli kõige totram teelaudkond, mida ma eluilmas olen näinud!"
Just siis, kui ta nõnda ütles, märkas ta, et ühel puul oli uks, mis viis otse puu sisse. "See on väga imelik," mõtles Alice, "aga kõik on täna imelik. Ma arvan, et võin väga hästi sinna sisse minna." Ning ta läkski.
"Kes s i n a oled?" küsis Tõuk.
Kõneluse niisugune algus polnud kuigi julgustav. Alice vastas üsna ujedalt: "Ma... ma ei tea õieti isegi, härra, vähemalt praegu mitte -- kuigi ma tean, kes ma o l i n, kui ma täna hommikul üles tõusin; aga mulle tundub, et ma olen sellest ajast mitu korda muutunud."